Alfred Seidel
Alfred Herbert Georg Seidel sündis 1. novembril 1913 Breslau’s. Pärast isa Otto traagilist kaotust esimeses maailmasõjas kolis ta koos ema Maria ja õe Helene’ga nende Ülem-Sileesiasse, Scharley ehk Deutsch-Piekari. Alfred Seidel veetis oma lapsepõlve seal, toonase Vene impeeriumi piiri lähedal asuvate söeväljade lähedal.
Ta kasvas üles kahe tädi ja ema elukutse eestvedamisel. Keskkonda iseloomustasid väikekodanlikud väärtused ja sügavalt juurdunud katoliiklus. Seidel astus 1920. aastal Deutsch-Piekari algkooli ja 1924. aastal üle Beutheni reaalgümnaasiumisse. Seal tundis tähelepanelik joonistusõpetaja tema annet ja julgustas seda. Seidel tundis juba varakult tõmmet kunstilise loomingu poole.
Vahetult enne keskkooli lõpetamist 1933. aastal lahkus ta Realgümnaasiumist ja alustas 2. novembril 1933 teatrikunstnikuks õppimist. Sellele järgnesid kohustused teatrimalijana Ülem-Sileesia Landestheateris Beuthenis ja hiljem Salzburgi Stadttheatris esimese teatrimalijana ja stuudiojuhina.
Teise maailmasõja ajal oli Seidel sunniviisil ja sai kaks korda haavata. Hoolimata parema silma kaotusest, osutus tema kunstniku kutsumus vankumatuks. Ta lõi arvukalt graafikat, joonistusi, erinevates tehnikates tehtud maale, samuti vitraaže ja skulptuure. Tema eluaegne huvi kirjanduse vastu peegeldus tema illustratsioonides ja kirjanduslikes teostes.
Pärast Ameerika vangistusest vabanemist 1945. aastal leidis Seidel esmalt uue kodu Sillenbuchis ja alates 1954. aastast Schorndorfis. Ta oli aastaid Esslingeni kunstnike gildi liige. Alfred Seidel suri 20. novembril 2001 Schorndorfis, jättes maha oma naise Elisabethi ja kolm last Susanne, Matthias ja Christoph. 2017. aastal jätsid tema pärijad suurema osa tema töödest Schorndorfi linnale.
Alfred Seidel illustreeris palju muinasjutte, eriti oma karjääri alguses, ning sõjajärgsed aastad pakkusid talle klassikaliste muinasjuttude uute väljaannetega ideaalset tööpõllu. Tema illustratsioonide hulka kuuluvad näiteks Anderseni, vendade Grimmide, Agnes Sapperi ja Tamara Ramsay teosed. Hiljem pühendus ta ka romaanide, sealhulgas Egon H. Rakette’i teoste illustreerimisele.
Lisaks sellele lõi ta iseseisvalt ja ilma konkreetsete tellimusteta kirjandusteemalisi graafikaid, mida ta koondas nn „graafilisteks tsükliteks“. Need käsitlevad Dostojevski, Tolstoi, Molière’i, William Shakespeare’i ja Friedrich Dürrenmatti teoseid, samuti graafikat ajakirjade ja kalendrite jaoks.
Kogu oma loomeperioodi jooksul tegi ta arvukalt teoseid erinevates tehnikates, nagu õlimaalid, linolõiked ja akvarellid. Tema eelistatud teemadeks olid religioossed või mütoloogilised motiivid ning portreed oma töö- ja isiklikust keskkonnast. Erandiks olid pigem maastikud.
Alates 1957. aastast kujundas Seidel üha enam avalikke ruume, eelkõige katoliku kirikute kunstilisi interjööre. Ta lõi Rottenburg-Stuttgardi piiskopkonna jaoks seinamosaiigid, altarid, tabernaklid, kloostrid ja arvukad vitraažid.
Sõltumata tellimustest kirjutas Alfred Seidel ka mitmeid draamasid ja lühijutte, mis käsitlesid erinevaid teemasid, näiteks „Christoph Kolumbus“, „Konradin, viimane Hohenstaufen“, „Schwund des Religiösen“, „Erbschaftsbetrug“ ja „Wege der Selbsterkenntnis“. Tema lood keskenduvad eelkõige tema lapsepõlvele ja noorusele Ülem-Sileesias ning perekondlikele kogemustele ja kohtumistele.
1981. aastal pälvis Alfred Georg Seidel oma kunstilise tegevuse eest Saksamaa Liitvabariigi teenetemärgi.