Berthold HELLINGRATH

Berthold Franz Hellingrath sündis 27. oktoobril 1877 Elbingis, Lääne-Preisimaal ja suri 15. detsembril 1954 Hannoveris. Ta oli tuntud saksa maalikunstnik, graveerija ja ülikooli õppejõud.

Hellingrath oli riinlase ja siileeslannast naise poeg. Viieaastaselt kolis ta koos oma vanemate Bertha ja Franz Hellingrathiga Gdanskisse. Seal sai ta oma esimese kunstnikukoolituse Provinzial-Kunstschule’s Wilhelm August Stryowski (1834-1917) ja Bernhard Sturmhoefeli (1853-1913) juhendamisel. Seejärel õppis ta 1899-1905 Dresdeni kunstiakadeemias ja oli Gotthardt Kuehli õpilane. Ta alustas õpinguid Dresdenis Arthur Bendrati soovitusel, kellega ta oli kohtunud Bendrati õppereisil Danzigis ja kellega teda sidus eluaegne sõprus. Alates 1907. aastast pidas Hellingrath Dresdenis oma ateljeed, kus ta oli ühenduses Erich Heckeli, kunstnike grupi „Die Brücke“ (1905) kaasasutaja ja Max Pechsteiniga. Ta reisis sageli ka Läänemerele ja viibis sageli Gdanskis.

1925. aastal määrati Hellingrath Hannoveri Tehnikaülikooli arhitektuurimaali, proportsiooniteooria ja ehitusinseneride vabakäejoonistamise õppejõuks. Tema saavutusi tunnustati 1928. aastal, kui ta nimetati auprofessoriks.

1. mail 1933 astus ta NSDAPi (liikmeks nr 2 956 334) ja sai ka Natsionaalsotsialistliku Saksa Lektorite Liidu (NSDDB) liikmeks. Kuid 1935. aasta oktoobris võeti temalt eluaegselt parteiametid. Natsionaalsotsialistid lükkasid tema maali tagasi, mis viis selleni, et Hellingrath heideti 1937. aastal „võõraste maalide“ eest Reichskunstkammerist välja. Suur osa tema töödest hävis pöördumatult pommitamise tõttu.