Curt WITTENBECHER

Curt Wittenbecher, sündinud 1. augustil 1901 Magdeburgis ja surnud 2. jaanuaril 1978 Bremenis, oli oluline saksa maalikunstnik, joonistaja ja graafik.

Pärast Magdeburgi keskkooli lõpetamist 1921. aastal alustas Wittenbecher õpinguid Müncheni erakunstikoolis Moritz Heymanni ja Walter Thori juhendamisel. Seejärel jätkas ta õpinguid Berliin-Charlottenburgi Kunstgewerbeschule’is Harold Bengeni juhendamisel ning lõpetas need Magdeburgis Ernst Hoffmanni ja Richard Winckeli juhendamisel sealses Kunstgewerbe- und Handwerkerschule’is. 1925. aastal astus ta Magdeburgi kunstnike ühingu St. Lukas liikmeks, kust ta peagi lahkus. Ta saavutas Magdeburgis kõrge maine vabakutselise maalikunstniku ja graafikuna. 1934. aastal sai ta Börde kunstnike ühingu liikmeks ja oli selle aseesimees kuni ühingu laialisaatmiseni 1939. aastal. Seejärel võttis ta juhtiva positsiooni Magdeburgi „Gleichgeschaltete“ Künstlerkameradschaftis ja oli sõja-aastatel vastutav Magdeburgi iga-aastaste kunstinäituste korraldamise eest. Aastal 1942 sai ta oma kunstiliste saavutuste eest Magdeburgi linna kunstipreemia.

Pärast sõjaväeteenistust ja sõjahaiglaid Hollandis kolis Wittenbecher 1944. aastal Hindelangi Allgäusse. Teise maailmasõja lõpus kaotas ta 16. jaanuaril 1945 Magdeburgi õhurünnaku käigus täielikult oma korteri ja kõik oma kunstiteosed. 1949. aastal kolis ta Worpswede ja hiljem, 1955. aastal, Bremenisse, kus ta töötas kuni oma surmani vabakutselise maalikunstnikuna.

Paljude reiside käigus, mis viisid teda Hollandisse, Inglismaale, Šveitsi, Itaaliasse, Islandile ja eelkõige Kreekasse, leidis Wittenbecher alati inspiratsiooni oma maalikunsti jaoks.

Wittenbecher oli abielus Hildegard Wittenbecheriga, sünninimega Marquardt. Tema lesena pärandas ta suure osa tema kunstnikupärandist akvarellide ja õlimaalide näol Bremeni Kodu Sihtasutusele.

Wittenbecheri kunstilist arengut iseloomustab algupärane ekspressionistlik faas, mis kulgeb naturalistliku maastikumaali kaudu tugeva abstraktsioonini, mis lõpuks viis tema isikupärase stiilini. Tema tööd algasid alati joonistustega, millest sageli kujunesid akvarellid või õlimaalid.

Wittenbecher tegeles intensiivselt ka teooriaga ja pidas juba noorena kursusi Magdeburgi täiskasvanute koolituskeskuses. Hiljem pidas ta ka kunstiajaloo loenguid Bremenis.

Muusikahuvilisena nautis Wittenbecher kontserdisituatsioonide maalimist ja järgis oma juhtpõhimõtet: „Kuulda, mida ma näen – näha, mida ma kuulen“.

Aja jooksul pühendus Wittenbecher üha enam akvarellidele kui oma kõige originaalsemale kunstilisele väljendusvormile.

Bremeni Kunsthalle peakuraator Gerhard Gerkens avaldas oma mälestusavalduses tema loomingule austust.

Valik tema õlimaalidest sisaldab selliseid teoseid nagu „Haavatud mees“ (1942), KHM Magdeburgis auhinnatud maal, „Worpsweder Elegie“ (õli, eksponeeritud Kunstverein Hannoveris 1954) ja „Kontsert, Finale“ (õli, 1970/71). Tema maastikumaalid, peamiselt akvarellide kujul, sisaldavad motiive Põhjamerest, Läänemerest, Odenwaldist, Bodenjärvest, Cornwallist (Inglismaa), Kreekast, Hollandist ja Itaaliast.

Wittenbecheri portreteeritud isikute hulgas on Wilhelm Kaisen (Bremeni linnapea), Mary Wigman (tantsija), Harald Kreutzberg (tantsija), Ernst Friedlaender (publitsist), Heinz Frowein (Wuppertali linnapea) ja Hanns Lilje (protestantlik piiskop).

Wittenbecher lõi ka portfooliosid nagu „Bremen – Curt Wittenbecheri poolt vaadatuna“ (8 tindijoonistust, 1960) ja „Bremen – 8 originaallitograafiat“ (1961) ning seinamaalinguid sellistes linnades nagu Bremen, Bochum, Magdeburg, Barby ja Elmshorn.

Tema teoseid leidub avalikes kogudes ja institutsioonides, nagu Goethe Instituut Ateenas, Bremeni linna- ja kunstihoone, Chemnitzi linnakunstikogu, Alam-Saksi riigigalerii ja Hannoveri linn, Hamburgi linn, KHM Magdeburg, Münsteri riigimuuseum, Märkisches Museum Witten/Ruhris ja von der Heydti muuseum Wuppertalis.

Tema näituste hulka kuuluvad ühisnäitused Kunsthandlung Heinrichshofen/Magdeburgis (1932), Kaiser-Friedrich-Muuseumis Magdeburgis (1934), Landesmuseum Münsteris (1948/1949), Bremer Kunsthalle’is (1959), Goethe-instituudis Ateenas (1958) ja Kunsthalle Bremerhavenis (1969).