Heinrich Rettig

Heinrich Rettig, sündinud 30. mail 1859 Breslau’s, Sileesia provintsis, ja surnud 4. detsembril 1921 Münchenis, oli mitmekülgne saksa maalikunstnik. Tema loomingu hulka kuulusid maastikud, arhitektuur, žanristseenid ja portreed ning ta töötas ka illustraatorina.

Heinrich sündis Breslau’s kaupmees Jakob Rettigi ja tema abikaasa Ida, sündinud Steinlein, pojana. Ta alustas oma haridusteed Maria-Magdalenen-Gümnaasiumis, mille ta lõpetas 1879. aasta kevadel. Berliinis alustas ta kunstiõpinguid Bauakadeemias, kuid läks peagi üle Kunstakadeemiasse, kus ta viis aastat õppis maalimist selliste tuntud kunstnike juures nagu Paul Thumann, Otto Knille ja Ernst Hildebrand. Hüüdnimega „parun“ kuulus ta Düsseldorfi üliõpilasühingusse Tartarus, kuigi ta ei olnud sealse kunstiakadeemia õpilane. Umbes 1885. aastal asus ta elama Münchenisse, kus ta 1890. aastal abiellus maastiku- ja figuurimaalija Ida von Clesiusega ning eksponeeris regulaarselt oma töid Glaspalastis. Tema akvarell „Vana naine“ pälvis 1897. aastal Müncheni rahvusvahelisel kunstinäitusel väikese kuldmedali. Rettig oli mitme kunstnike ühingu, sealhulgas Müncheni kunstnike kooperatiivi „Die 48“ ja Müncheni kunstnike näitlejate ühingu liige. Ta õpetas ka akvarellikursusi naistele, kusjuures Ida Paulin oli üks tema eratudengeid. Enne Esimest maailmasõda tegi ta 1920. aastal õppereisi Veneetsiasse ja maalis Hiddenseel.

1880. aastatel lõi Rettig naturalistliku maali „Vorstadthof“, mis jäädvustab ühe Berliini äärelinna tagahoovi sünget atmosfääri ja mis 1916. aastal omandati Baieri riigi maalikogudesse. Kuid ta oli peamiselt tuntud oma akvarellide poolest, mis sageli sisaldasid naisfiguuridega žanrilisi stseene. Tema oskus tabada karaktereid ja emotsioone tõi talle „füsiognoomi ja hingemaalijana“ tuntuse, samas kui tema virtuoosset teemakäsitlust peeti meisterlikuks. Lisaks maalimisele töötas Rettig ka illustraatorina, sealhulgas 1891. aastal ajakirja „Die Gartenlaube“ ja 1892. aastal Leipzigis ilmunud Friedrich von Bodenstedti suurejoonelise luulekogu „Liebe und Leben“ jaoks.