Henri Joseph HARPIGNIES

Henri Joseph Harpignies sündis 28. juulil 1819 Valenciennes’is ja suri 28. augustil 1916 Saint-Privé’s Yonne’i departemangus. Ta oli tuntud prantsuse maalikunstnik, kes oli spetsialiseerunud maastiku- ja žanrimaalile.

Harpignies’ perekond oli algselt pärit Belgiast. Pärast seda, kui ta loobus 1848. aastal reisimüüja ametist, pühendus ta üha enam maalimisele ja sai õpetust maastikumaalijalt Jean Alexis Achard’ilt (1807-1884). Aastatel 1850-1852 reisis ta palju läbi Saksamaa ja Madalmaade Itaaliasse, kus ta õppis Rooma akadeemias.

Pärast tagasipöördumist 1852. aastal rajas Harpignies Pariisis oma ateljee. Seal kohtus ta selliste tulevaste kunstnikega nagu Jean-Léon Gérôme ja Jean-Louis Hamon. Järgmisel aastal debüteeris ta Salonis maastikega Caprist ja oma kodulinnast Valenciennes’ist. Tema kuulsus kasvas eriti pärast osalemist 1861. aasta Salonil teosega „Mets Allier’i kaldal“. Järgnes 1863. aastal teine reis Itaaliasse, mis kestis kuni 1865. aastani ja avaldas tema loomingule püsivat mõju.

1866. aastal sai Harpignies medali oma maali „Õhtu Rooma Campagna’s“ eest, mille omandas Musée du Luxembourg. Oma loomingus jätkas ta Camille Corot’ algatatud maastikumaali traditsiooni. Järgnesid mitmed autasud, sealhulgas medalid 1868. ja 1869. aastal ning 1875. aastal auliigeerija ohvitseriks nimetamine. Ta sai 1900. aasta maailmanäitusel Grand Prix’.

Alates 1878. aastast elas Harpignies Saint-Privés, kus ta jätkas tööd maalikunstniku, graafiku ja akvarellistina. Tema mõjukad maastikumaalid olid tugevalt mõjutatud Barbizoni koolkonnast. Oma 97. sünnipäeval sai ta enne kuu aega hiljem toimunud surma tagasi vaadata täisväärtuslikule ja edukale elule.