Otto Pippel

Otto Eduard Pippel sündis 10. veebruaril 1878. aastal Łódźis, Vistula maakonnas, Vene impeeriumis. Ta oli saksa maalikunstnik ja üks tähtsamaid lõuna-saksa hilisimpressioniste.

Pärast astumist 1896. aastal Strasbourgi Tarbekunstikooli, kus ta õppis Anton Sederi juures, täiendas ta end Karlsruhes Friedrich Fehri ja Julius Hugo Bergmanni juures. Hiljem jätkas ta õpinguid Gotthardt Kuehli juures Dresdeni akadeemias. Kujunduslik viibimine Pariisis 1908. aastal tõi ta kokku prantsuse impressionistidega. Aastal 1909 asus ta lõpuks elama Müncheni lähedal asuvasse Planeggisse.

Pippel oli „Luitpoldgruppe“ liige ja esitles oma töid esimest korda Münchenis 1912. aastal. Aastatel 1911-1931 osales ta regulaarselt Glaspalasti näitustel kokku 55 tööga. Alates 1917. aastast oli ta Müncheni kunstnike kooperatiivi liige.

Esimese maailmasõja ajal oli ta tänu oma vene ja poola keele oskusele tõlk Lechfeldi sõjavangilaagris. Vaatamata konservatiivsetele looduskujutlustele eksponeeriti tema töid ka natsiajastul. Ta liitus 1939. aasta novembris NSDAP-ga.

Pippel suri 17. mail 1960 Planeggis, kus asub ka tema haud. Tema ulatuslik looming hõlmab peamiselt maastikke, vaatepilte ja linnapilte. Tema töödele on iseloomulik pastoosne, helendav värvikandmine, mis püüab pildil jäädvustada valgust ja õhku. Tema stiil on aastate jooksul jäänud suuresti muutumatuks impressionistlikus mõttes, kuigi aeg-ajalt on äratuntavad ekspressiivsed lähenemised.

Otto Eduard Pippeli töid saab näha muu hulgas Städtische Galerie im Lenbachhausis ja Städtische Galerie Rosenheimis.