Pierre Boffin

Pierre Boffin, kes sündis kunstnikunimega Hugo Joseph Winz, sündis 30. novembril 1907 Aachenis ja suri 1992. aastal Voerdes. Ta oli andekas prantsuse-saksa maalikunstnik, kes on tuntud oma panuse eest ekspressiivsesse realismi. Tema tööde keelustamise tõttu 1940. aastatel kuulub ta „kadunud põlvkonna“ gruppi.

Pierre Boffin oli pärit mitmekesise kultuuritaustaga, ema oli pärit Prantsusmaalt Verviers’st ja isa Mustast Metsast. Ta kehtestas end kunstimaailmas kunstnikunimega Pierre Boffin. Natsionaalsotsialistlik ajastu tõi Boffinile ja paljudele tema kolleegidele kunstiblokaadi. Teise maailmasõja ajal sattus ta sõjavangi Prantsusmaal Attichy’s, kus ta sai lähedaseks sõbraks maalikunstnik August Phillip Hennebergeriga. 1943. aastal avaldas ta oma jutustuse „Der Schmied vom Ulex“. Pärast sõda palkasid ameeriklased ta sõjavangide ajakirja toimetama. Sel ajal esines ta ka kirjaniku ja toimetajana.

Boffin elas pikka aega Belgias, Prantsusmaal ja Madalmaades ning pühendas end intensiivselt maalimisele. Esialgu oli ta iseõppija, enne kui ta arendas oma oskusi Antoni Clavé juhendamisel Pariisis. Ta õppis École nationale supérieure des arts décoratifs de Paris’is, õppeasutuses, kus õpetasid ka sellised tuntud kunstnikud nagu Fernand Léger ja Leon Dabo. Boffin veetis mitu aastat Pariisis, enne kui ta jätkas oma koolitust hollandi maalikunstniku Henry ten Holt’i juures ja käis tema maaliklassis Bergenis. Selle aja jooksul süvendas ta oma oskusi värvide ja värvipalettide käsitlemisel. Kirjanik Theodor Seidenfaden mainis oma mälestuses Boffinile nende ühist tööd Alteas.

Tema esimene näitus toimus 1947. aastal Pariisis Salon des Indépendants’il ja tekitas sensatsiooni oma ekspressiivse realismiga. Aastatel 1952-1970 järgnesid veel näitused Pariisis, sealhulgas Société Nationale des Beaux Arts’is, Exposition Decouvrir’is, Salon „Artiste Francais“ ja Salon Teeres Latines. Sel ajal esindasid teda sellised galeriid nagu Galerie Main Montparnasse’is, Galerie Marseilles Pariisis ja Galerie Foyer des Artistes. Seejärel veetis ta kolm aastat Düsseldorfi Kunstschule’is, kus ta laiendas oma teadmisi maalimise, vabagraafika ja lavakujunduse alal Rolf Sackenheimi juhendamisel. Sel etapil intensiivistas Boffin oma jõupingutusi graafika ja graafika valdkonnas. Ta läbis ka kunstiajaloo kursusi professor Heinrich Theissingi juures.

Londonis esitleti tema töid koos Heyssiali ja Georges Delplanque’i töödega. Paljud tema tööd leidsid koha erakogudes ja kindlustasid talle elatise. 1970. aastatel nihutas Boffin oma tööde fookuse üha enam Saksamaale. Tema töid näidati rahvusvahelistel näitustel, näiteks kunstinäitusel Kirnis, Düsseldorfi „Villa Engelhardis“ ning Genfi ja Strasbourgi filmifestivalidel kuni 1980. aastate lõpuni.

Tema graafilisi töid esindas Brüsseli Galerie Moderne II, tema maale aga Müncheni Galerie Schöppe ja Antwerpeni Galerie Campo. Isegi kõrges eas, 80-aastaselt, korraldas Boffin 1988. aastal Leedus Vilniuses toimunud Venemaa-poolse tööde esitluse, mis pälvis suurt tähelepanu.

Pierre Boffin elas kuni oma surmani 1992. aastal Vörde’is Alam-Reini ääres, kus asus ka tema ateljee aadressil Bahnhofstrasse 153.

Oma varajases loomingus pühendus Boffin peamiselt maastikumaalile. Maastiku atmosfääri tabamine ning koha ja valguse pingestatud hetke tõlgendamine olid tema loomingus korduvad teemad. Siiski oli tema põhirõhk inimeste kujutamisel, kus ta rõhutas sisemiste emotsioonide ja välise välimuse vahelist vastasmõju. Tema figuurid ei taandunud kunagi idealiseeritud ilule, pigem kujutas Boffin oma tegelasi suure uudishimu ja otsekohesusega. Teda iseloomustas ekspressiivne, võimas ja meisterlikult komponeeritud värvipalett.

Tema erootiliste motiividega tööd peegeldasid sensuaalset mõtisklust, mis sageli oli kombineeritud sügavama sümboolikaga ja seksuaalsuse tähendusega. Tema hiliseid töid ilmestas ka radikaalne vastasseis päevapoliitiliste sündmustega, mille ta tõi lõuendile otse ja väljakutsuvalt.

Boffin kasutas ka puulõikeid ja linoollõikeid. Kunstiturul on teada vaid mõned väikeformaadilised akvarellid. Enamik Boffini töödest on eraomanduses. Boffini kogu kunstnikupärandit, sealhulgas õlimaale, akvarelle, joonistusi ja graafikat, samuti tema näituste dokumentatsiooni ning tema luuletuste originaale ja sõpruskonna pühendusi, haldab KunstKontor Wiesbadenis.