Rudolf Hesse

Rudolf Hesse, sündinud 13. juulil 1871 Saarlouisis ja surnud 22. mail 1944 Münchenis, oli silmapaistev saksa maalikunstnik ja graafik, kelle mitmekülgne looming hõlmas õlimaali, akvarellimaali, joonistamise, söövituse, kuivnõela ja vernis mou valdkondi.

Hesse sündis kaupmehe Michael Hesse pojana ja sai esialgu kaubandusliku koolituse. Tema kirg kujutava kunsti vastu viis ta aga 1896-1901 Münchenis Baieri Kuninglikus Kunstiakadeemias Nikolaus Gyse juures õppima. Selle aja jooksul liitus ta ringiga „Die Niederländer“, mis ühendas kunstnikke, juriste, ohvitsere ja ärimehi. Selles ringis kasutas Hesse nime „Van der Huye“ tavapärases nimevariatsioonis.

Aastatel 1901-1905 veetis Hesse aega õppides Pariisis, kus ta registreerus Louvre’is, et kopeerida Jusepe de Ribera teost „Le Christ au tombeau“. 1906. aastal naasis ta Münchenisse ja 1908. aasta augustis abiellus ta maalikunstnik Felicitas Tillesseniga, kellega tal oli kolm last: Lilly (sünd. 1909), Werner (sünd. 1910; suri 1945, ise maalikunstnik ja illustraator) ja Renate (sünd. 1912). Pärast kolimist Koblenzi 1910. aastal asutas Hesse seal maalikooli. Perekond naasis aga 1912. aastal Münchenisse, kus Hesse elas oma elu lõpuni.

Rudolf Hesse sai 1916. aastal Müncheni kunstnike kooperatiivi täisliikmeks ja kuulus kooperatiivi koosseisu kuuluvasse rühma „48“. Natsionaalsotsialistide ajal hinnati teda esialgu tema portreede eest, kuid tema sotsiaalkriitilised tööd pälvisid halvakspanu. Töö „Surm kui maletaja“ konfiskeeriti ja hävitati ning tema karikatuurid keelustati.

Koostöös trükkal Heinrich Grafiga valmistas ta graafilisi portfooliosid. Hesse pühendus ka tarbekunstile, luues raamatukilde ja reklaamikavandeid. Tema tööde hulka kuulus ka märkimisväärne hulk karikatuure. Ta töötas erinevate ajakirjade jaoks, nagu „Fliegende Blätter“, „Die Jugend“, „Kladderadatsch“, „Simplicissimus“ ja „Velhagen & Klasings Monatshefte“, samuti raamatukirjastajatele, kellele ta tegi illustratsioone. 1903. aastal andis ta välja Georg Friedemanni lasteraamatu „Fritz und Heinrich“, mida ta illustreeris, ning 1912. aastal ilmus „Spaß muß sein“ (Piper & Co-Verlag München). Viimane oli 80 pliiatsijoonistust sisaldav album, mis mängis olulist rolli tema kui silmapaistva illustraatori ja karikaturisti maine loomisel. Mõned tema tööd meenutasid selliseid kunstnikke nagu Van Dyck või Rembrandt, näiteks pilt ristilöömisest, kus ristilöödud mehe ümber paistab valgus ja teda ümbritseb pimedus. Sellegipoolest olid tema tööd alati iseseisvad loomingud. Tema loomingus leiduvad žanrilised stseenid meenutasid hollandi žanrimaali ja annavad tunnistust tema mitmekülgsusest ja kunstilisest väljendusrikkusest.